2. august 2017

#raamatupoeesia

Eesti Päevaleht kutsus hiljuti lugejaid üles oma raamaturiiulis väheke segadust tekitama ja raamatuid mõtestatult virnastama:

Ülesanne on lihtne: sea raamatud virna nõnda, et nende selgadel olevad pealkirjad moodustaksid mõtestatud terviku. Lõpptulemuseks võib olla näiteks luuletus, (vaimukas) lugu, terav ütlus.

Mõtlesin kohe, et pean ka ühe virna kokku panema, aga kuna meil uues kodus raamaturiiulit veel pole ja kõik raamatud seisavad nukralt kastides, oleksin kogu asja peaaegu et ära unustanud ("Peast rase!", nagu ütleks Urmas Somelar). 
Õnneks avaldas EPL täna oma FB lehel valiku nn raamatupoeesiat, meil kallab õues vihma ja mina niikuinii ennast eriliselt liigutada ei jaksa, seega võtsin kastid ette ning proovisin midagi välja mõelda. Ülesanne oli üllatavalt keeruline, sest olen koju tegelikult väga vähe ilukirjandust hankinud ja ajalooraamatute pealkirjadest pole sugugi lihtne midagi poeetilist välja võluda. 

Öös on asju /
aja vaimud / surnud hinged / kuritöö ja karistus /
õigeks mõistetud saab iga hetk /
   nullpunkt /
paradiis
Lõpptulemus sai pisut sünge, aga see sobibki tänase sombuse ilmaga. Kui keegi on samuti sellise virna ehitanud, võib julgelt jagada. Hea meelega loeksin, milliseid lugusid teiste koduse raamatukogu pealkirjad jutustavad.

26. juuli 2017

Lapseootuse eri: kolm raamatut

Kui ma lapseootele jäin, valdas mind esialgu korralik paanika. Beebi oli küll planeeritud, aga kõik juhtus nii ruttu, et appi-ma-ei-tea-ju-lastest-mitte-midagi-mõtted kiusasid mind igapäevaselt. Mida üks bookworm selles olukorras ikka teeb? Hakkab lugema!
Facebooki rühmadest ja mujalt netist leitava info kõrval neelasin alla ka kolm väga erinevat raamatut: Malluka "Püha taevas, sa oled rase!" (2014), Jane Buckinghami "Moodsa ema abilise" (2006) ja Riho Roosla "Isa ja beebi" (2015). Sõltuvalt sellest, millele hinnangut anda, muutub ka minu paremusjärjestus.

Milline raamat pakkus suurima lugemiselamuse?

1. Riho Roosla "Isa ja beebi"
2. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"
3. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"

Millisest raamatust sain kõige rohkem kasulikku/huvitavat infot?

1. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"
2. Riho Roosla "Isa ja beebi"
3. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"

Milline raamatu autoriga suutsin enim samastuda?

1. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"
2. Riho Roosla "Isa ja beebi"
3. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"

Ütleme nii, et Malluka lugu on kõige meelelahutuslikum, Riho Roosla teos kõige paremini kirjutatud ja Jane Buckinghami raamat kõige sisukam.
Viimase puhul andis pidevalt tunda, et sihtgrupiks on USA, mitte Eesti või Soome emad. Näiteks jäi meelde soovitus, et aja kokkuhoidmiseks võiks hoopis lapsehoidja toidupoodi saata. Ja feminist minus tahtis karjuda, lugedes, et noor ema võiks (kui rohkemaks aega ei jää) vähemalt huuleläigetki kasutada. Noh, et mehel oleks teda kergem vaadata. Samas jagab Buckingham oma raamatus hunnikute viisi konkreetseid tähelepanekuid ja nõuandeid, mitte ei aja niisama toredat ümmargust juttu. Ka ajaliselt on just Buckingham kõige laiema haardega, alustades rasedusest ja lõpetades kuni kolmeaastase lapse vajadustega.

Kas tundsin pärast lugemist, et olen beebi tulekuks valmis? Muidugi mitte. Samas usun, et ega ühegi (teabe-)raamatu lugemine mööda külge maha ei jookse ja kindlasti olen teadlikum kui varem. Pealegi on iga rasedus, sünnitus ja beebi nii erinev, et sellist universaalset, kõigile sobivat beebiraamatut ei saagi olemas olla. Väga hea, et värsketele vanematele sihitud teoseid ikka ja jälle avaldatakse, sest nii leiab igaüks riiulist just sellise suunitlusega raamatu, mida parajasti vajab. Olgu selleks siis huumor, ostunimekirjad, sünnituse etapid või lihtsalt see kindlustunne, mida pakuvad teiste vanemate kogemused.

Üks stiilinäide ka igast raamatust:

"Püha taevas, sa oled rase!" (lk 63)

Sulle tundub, et sa oled juba terve igaviku rase olnud? Sulle tundub, et sa oled terve aja ainult oksendanud ja muretsenud, kas ikka lapsele ka sinna sisse midagi jääb? Või pole sa üldse oksendanud ja muretsenud, miks sa üldse ei oksenda, kui teised oksendavad? Selle kuu sees saab läbi juba pool sinu rasedusest ja POOL su titast on valmis! Sel kuul saad sa teada, kummast soost laps ennast sinu sees peidab. Mõelda vaid! Ja enam ei pea sa ootama, hakkad tundma nii liigutusi kui saad nautida rasedkõhu tekkimist. 

"Isa ja beebi" (lk 78)

Kui naine tol õhtul linnast koju jõudis, oli õhtune film juba alanud. Vannituba puhas, nõud pestud, küünal ootas süütamist ja piparmünditee võis kannu tõmbama panna.
"Kuidas oli, kas Pipi jäi hästi magama?"
"Jah, ta on hea laps. Tark ka. Teab, et issiga pole mõtet tsirkust teha," jätsin ma pooled asjad oma teada. 
"Ma teadsin, et sa hakkama saad. Ma olin sind Pipiga jättes üsna rahulik."
Mulle ei olnud varem mitte keegi mitte kunagi mitte midagi nii ilusat öelnud. 

"Moodsa ema abiline" (lk 105)

Üks hea sõber rääkis mulle umbes nädal aega pärast sünnitust, et ma kogen ühel päeval mitte väga kauges tulevikus, hetki, mil mõistan, et olen oma elu pisut tagasi saanud. Kesköiste söötmiste, unepuuduse ja valu keerises oli mul seda pisut raske – hästi, lausa võimatu – uskuda. Aga tal oli õigus. Jah, see ei meenutanud mulle just tohutult minu endist elu – näiteks me ei rüübanud abikaasaga kohtingul käies külmi martiinisid (seda ma ootan praegu, paar aastat hiljem, veel endiselt), aga mingisugused märgid olid olemas. Umbes kuus nädalat pärast lapse sündi istusime lausa koos abikaasaga maha ja õhtustasime koos, vaadates samal ajal oma lemmiksaadet, mis oli kunagi meie rituaal. Siis saabus hetk, mil me läksime esimest korda taas kinno. Siis tuli seks. Põhimõte on see, et kõik muutub endiseks. 

Meil on tähtajani jäänud täpselt kuus päeva. Mul tuleb leppida tõsiasjaga, et vaevalt ma selle nädalaga enam palju targemaks saan ning esimene beebi, kelle mähkmeid vahetan, on minu enda laps. Hirm sünnituse ees pole kuhugi kadunud, sest enne rasedust kartsin isegi vereproovi andmist, aga õnneks on üheksa kuud piisavalt pikk aeg vaim valmis panna ja kohaneda. Küllap läheb kõik just nii, nagu peab.


24. juuli 2017

Jodi Picoult "Small Great Things" (2016)

Valin endale lugemist/kuulamist sageli nii, et mul pole õrna aimugi, millest teos räägib. Näiteks võtan ette mõne Goodreadsi soovituse või seal kõrge hinde saanud raamatu ja loodan parimat. Jodi Picoult' 2016. aasta sügisel ilmunud romaan sattuski mulle just sel viisil kätte.
Mulle tegi isegi nalja, et läksin kõndima, panin loo käima ja hops, viidi mind sünnitussaali. Mõtlesin, et küllap pidingi selle raamatu just nüüd rasedana avastama.

A mother has nine months to get used to sharing the space where her heart is; for a father it comes on sudden, like a storm that changes the landscape forever.


Paraku selgus peagi, et "Small Great Things" ei keskendu sugugi ämmaemandate vastutusrikkale tööle, mis loo sisse juhatab, vaid hoopis rassismile USAs. Olin korraks isegi pettunud, sest kuulasin põnevusega erinevaid sünnituslugusid, kuid Picoult kirjutab nii hea sulega, et läksin ka uue liiniga koheselt kaasa.
Rass, sellega seotud eelarvamused ja õiglus/ebaõiglus – need on teemad, mille ümber Picoult oma loo ehitab.

Sure, it’s so much easier to see the headwinds of racism, the ways that people of color are discriminated against… It’s a little harder to see- and to own up to- the tailwinds of racism, the ways that those of us who aren’t people of color have benefited just because we’re white.

Picoult annab mina-tegelase hääle kolmele väga erineva taustaga tegelasele. Tähtsaim osa kuulub vaesest perekonnast mustanahalisele ämmaemandale Ruth Jeffersonile. Ruth on tänu töökusele üsna heale järjele jõudnud, elab nö valgete linnaosas ning kasvatab poega, kelle jaoks ema on loonud kõik eeldused elus läbi lüüa. Ruthi olemus on liigagi lihvitud – kohati meenutab ta pigem sümbolit kui päris inimest.

There's an elderly woman fussing with the top of the cream pitcher, trying to get it open. Her purse sits on the counter, but as I approach, she picks up the handbag and anchors it to her side, crossing her arm over the strap.
“Oh, that pitcher can be tricky,” I say. “Can I help?”
She thanks me and smiles when I hand her back the cream.
I'm sure she doesn't even realize she moved her purse when I got closer.
But I did.


Valgenahaline riiklik kaitsja Kennedy McQuarrie pole küll rassist, kuid Ruthiga tutvumine avab mitmes mõttes tema silmad. Kennedy on tõenäoliselt see tegelane, kellega autor ise kõige rohkem samastub.

You say you don’t see color…but that’s all you see. You’re so hyperaware of it, and of trying to look like you aren’t prejudiced, you can’t even understand that when you say race doesn’t matter all I hear is you dismissing what I’ve felt, what I’ve lived, what it’s like to be put down because of the color of my skin.

Ja kolmandaks Turk Bauer, skinhead, kes jälestab igasuguseid vähemusi, kuid eriti sügavalt põlgab ta just mustanahalisi, keda süüdistab oma venna surmas.
Turki osad pakkusid mulle kõige rohkem pinget, sest alati on huvitav sukelduda sellise inimese mõttemaailma, kellega on raske ühist keelt leida. Turk esindab äärmuslikkust, kuid just tema tegelaskuju oli minu silmis kõige paeluvam. Selliseid inimesi, olgu nende kujunemislood millised tahes, on rohkem kui küll.
Saatuse tahtel satub Turki naine sünnitama just selles Connecticuti haiglas, kus töötab ka Ruth. Ma ei hakka siin sisu ette rääkima, aga kõik ei lähe nii, nagu peaks. Turki ja Ruthi kohtumisele järgnevate sündmuste abil tahab autor näidata, kui sügavale USA ühiskonda on rassism õigupoolest juurdunud.

Esialgu meeldis "Small Great Things" mulle VÄGA, sest lugu on kaasakiskuv ning sisaldab hulganisti teravaid tähelepanekuid. Rääkimata sellest, et antud teema pakub mulle ka muidu huvi. Ent kahjuks vajus romaani lõpuosa kuidagi ära. Ehk on asi maitses, aga minu jaoks kiskus lõpplahendus pisut seebiooperiks, mistõttu mul oli raske seda tõsiselt võtta.

Tänaseks on "Small Great Things" saanud bestselleriks ning teose põhjal valmivas filmis mängivad peaosas sellised staarid nagu Viola Davis ja Julia Roberts. See on lugu, mis kahtlemata sobib suurele ekraanile, kusjuures kujutan mõlemat näitlejat oma rollis (Ruth ja Kennedy) väga hästi ette.